EMM-Klubi blogi

Romanov-na-Murmane, mis kannab tänapäeval nime Murmansk, on asutatud 20 saj. alguses. Linn paikneb sisemaal Murmanski lahe ääres, 40 km kaugusel Barentsi merest. Hoolimata tema asukohast kauges põhjas, on laht aastaringi jäävaba, seda tänu Põhja-Atlandi hoovuse mõjule. Siin asuvad Venemaa Armee Põhjalaevastiku baasid, seetõttu on paljud alad välismaalastele suletud ning paljude kohtade külastamiseks on vaja propuskit. Lisaks sõjalisele aspektile on Murmansk tuntud kalastussadamana ja strageelisise transpordisõlmena. Siit varustatakse nii toidu kui kütusega Venemaa Põhja-Jäämere-äärseid asulaid kuni Alaskani välja. Et meri on seal paksu jääkihi all, siis vajavad Murmankist ittasuunduvad laevad jäälõhkujate abi. Selleks kogutakse kokku mitmetest kaubalaevadest koosnev karavan, kes siis riburada jäälõhkuja saatel teekonda alustavad.

Venemaa ja kogu maailma üks kuulsamaid jäälõhkuijaid on aatomijäälõhkuja Lenin, mis on tegevteenistusest tänaseks maha võetud ja seisab Murmanski suurima vaatamisväärsusena Merevaksali kai ääres. Et Motoreporteri tehnilise alatooniga uudishimu on piiritu, otsustati ette võtta põhjalik teadmiste parandamine aatomijäälõhkuja tööpõhimõtte osas ja siirduti tarmukalt varembroneeritud ringkäigule.

Loe kogu postitust »

Tagasitee Varzugast Murmanskisse viis läbi Poljarnije Zori-nimelise linnakese, mis on tuntud samanimelise aatomielektrijaama järgi. KolaAtom – esimene tuumaelektrijaam maailmas. . Motoreporter nagu ka stepiümiseja on tuntud oma uudishimu poolest, eriti kui tegemist on ebatavalise ja tehnilist taipu nõudva objektiga. Eriti põlema läksid peamehaanik Raiveti silmad, kes kannatamatult ootas vastust küsimusele, kas enne oli aatom või neutron.

Teelejäänud tuumajaama informatsioonikeskus tundus väga põnevana ning üksmeelselt ja tarmukalt otsustati süveneda aatomielektrijaama ohtlikku ja salapärasesse maailma.

Loe kogu postitust »

Eelmisel päeval sai selgeks, et lumi kaob mitte päevade vaid tundidega. Seega jäi ära plaanitud 140 km kelgusõitu piki Valge mere rannikut Varzugasse ja tagasi, kuna lihtsalt polnud enam mootorkelgule sobivat rada. Ühest küljest oli muidugi kahju, kuid teisest küljest oli eelmise päeva 120 kilomeetrit veel hästi meeles ja ega me väga kelgusõitu taga igatsenudki. Et öömaja, saun ja toit oli makstud, siis otsustati ühiselt võtta see retk ette autodega.

Teed on sealkandis väga halvas korras ja nii ei jäänud muud üle, kui teha see ots ära kahe Buhanka’ga. See on UAZ-buss, mis kohandatud reisijate veoks ning mille läbivus on off-road harrastajate seas endiselt kõrgelt hinnatud. Buhanka on oma nime saanud samanimelisest vene vormileivast, need kaks olla kuju poolest äravahetamiseni sarnased. Kõigile üllatuseks osutus üks kahest Buhankast tuttuueks, Nõukogude inseneride 40-aastase leiutise nõudlus on turul endiselt kõrge. Ilmselt küll hinna pärast, mis pidavat jääma u 100 000 eegu kanti.

Loe kogu postitust »

Eile oli esimene tõsine hard-core saanipäev. Raske on lühidalt edasi anda kõike juhtunut, kui proovime siiski.

Eelmise öö virmalised tõotasid selget ja külma sõidupäeva. Siiski erines hommik ootustest oluliselt – vihma ladistas ja lumi oli väga-väga märg.

Loe kogu postitust »

Vahepealne kelguvaba päev kiskus motoreporterid tagasi kelgu sadulasse. Tänane matk viib meid 60 km kaugusele metsa, kus on mahajäetud metsatööliste küla. Frankil on seal oma onn, kuhu jääme ööbima. Sveta poeg Vladik sai ülesandeks proviant Ingasse ette viia, selleks võttis ta oma mootorkelgu sappa suure puust saani, mille tekke, toitu ja põdrnahku täis ladusime. Viimased pidid täitma madratsite ülesannet. Vladik lahkus meist tund aega varem, et meie kohalejõudes kõik tuba ja söök soojad oleksid. Etterutatest tuleb öelda, et jälgede järgi eksis Vladik ära ja me jõudsime temast palju varem kohale.

Kõik motoreporterid olid kelgusõidus juba oluliselt kogenenumad ja nii otsustati teele jäänud mahajäetud sõjaväelennuväljal natuke kelkudega hullata. Kuna lund oli väga palju ja kelgud jäävad sinna kergesti kinni, siis sai kõvasti neid välja kaevata. Nalja ja lõbu jätkus kõigile!
Teel kohtasime esmakordselt ka paljuräägitud Vezdehodi. See on hiigelsuur roomikmasin, kus ees kabiinis on 8 kohta ja taga furgoon kauba jaoks. See monstrum on mõeldud sõitmiseks ilma teedeta maastikul, seetõttu on ta siin eriti soositud ja laialt kasutuses.

Loe kogu postitust »

Motoreporterite Koola poolsaare trip sai teoks tänu Frank’ile ja Svetale, kes valmistasid ette marsruudi, laenutasid mootorkelgud ja korraldasid ööbimise ja toitlustuse.

Frank on hollandlasest IT-manager, kes on hariduselt keemik, töötanud ka tour-operator’ina Põhja-Soomes, Lapimaal. Lisaks on Frank andunud motomatkaja, kes on üksi läbi sõitnud pool maailma. Siiakanti sattus ta juba 2001 aastal. Peale kohtumist oma naise Svetaga otsustas ta lõplikult Venemaale kolida. Hollandis pidi Frank käima paar korda aastas emaga kohvi joomas. Neil on siin oma ettevõte, mis tegeleb matkamise, rattasõidu, mootorkelgusafaride, kajakimatkade, raftingute ja džiipide off-road retkede korraldamisega – teisisõnu aktiivse puhkuse korraldamisega. Põhiliselt on nende klientideks inimesed Lääne-Euroopast – UK, Saksamaa, Belgia, Kreeka, Soome jne. Franki sõnul on saavad kõik läänest tulnud inimesed kultuurišoki, kui näevad Venemaa elu lähedalt. Kel huvi, vaadake täpsemalt www.kolatravel.com

Loe kogu postitust »

Komid, põdrad ja mängud vaadatud, oli aeg tundrast tagasi sõitma hakata. Ees ootas 160 km rasket rada, mida isegi meie eessõitja pronkssõduri nimekaim Aljosha polnud sel aastal läbi sõitnud. Mõni kraad sooja ja kõrgel sirav päike tõotasid ilusat sõiduilma. Esimesed 70 km oli eelmisest päevast tuttav, sõitsime sama rada pidi tagasi kuni keerasime ära rajale, mida sel talvel olid sõitud ainult kaks kohalikku põdraajajat.

Paar kilomeetrit külast eemal, jõe ääres, tekkis kolonnis väike vahe. Esimesed saanid valisid sõiduks traktorite raja, tagumised seevastu otsustasid mööda jõge kulgevat rada edasi liikuda. Et ilm oli eelmise päevaga omajagu soojem, siis oli jõele tekkinud korralik veekiht, kust Udu, Jaan ja Raivet küll läbi said, aga neile järgnenud Taneli ja Aini võttis anakonda oma karvase keelega rajalt maha. Lume all oli niipalju vett, et saanid jäid vee ja lume pudrusse korralikult kinni. Nüüd oli Aleksei kord oma korralike saaniõiduoskusi näidata ja poisid trossiga välja sikutada.

Loe kogu postitust »

Hommik oli vaikne ja karge. Eelmise päeva saanisõit ja sellele järgnenud saun oli mehepojad korralikult ära väsitanud ning uni maitses kõigile hästi. Kui kõhud täis söödud, oli aeg minna uudistama iga-aastast külapidu, kus kavas võistlused suusatamises, mootorsaanisõidus ja suuskadel põhjapõdra taga sõitmises.

Üritus tundus kohalike seas olevat populaarne, sest seda olid vaatamas üksjagu rahvast. Ümbruskond oli täis Buranidega täristavaid uljaid mehepoegi, osadel koer tagaistmel, teistel jälle ämm saaniga mootrokelgu järel. Paljud pered tulid koos lastega, kes seal vabalt põtrade ja mootorsaanide vahel kakerdasid.

Loe kogu postitust »

Hommikul kl 9 olid kõik nagu üks mees hotelli ees, kohvrid pakutud ja ootusärevad näod peas. Ees ootas 125 km bussisõitu Lovozerosse, kus Sveta hollandlasest abikaasa Frank meid kelkudega ootas. Asjade pakkimine ja kelkude ettevalmistus läks küllaltki sujuvalt ning 12 olime valmis asuma valgesse tundamtusse. Ees ootas 140 km inimtühja tundrat. Kui esimesed kilomeetrid olid seljataha jäänud, tekkis kelgujuhtidel teatud vilumus ning ebalev algus muutus tasahilju asjatundlikuks kurvitamiseks.

Loe kogu postitust »